Sassimaja ajaloost...
1906.aastal tuli Viljandimaal sündinud ettevõtlik mees nimega Aleksander Sass Saaremaale õnne otsima. Aastaid värvliametit pidanud ja mõningase kapitali kõrvale pannud iseseisva ettevõtte rajamiseks oli mehel kindel soov Saaremaale rajada riidevärvimisvabrik.Talle meeldis Põhja-Saaremaal Leisi asukoht ja ta nägi siin ka edasise arengu võimalust. Ümbrusega tutvumisel märkas ta põldudel ja metsas suurt hulka raudkive ning nägi selles odavat ehitus-materjali. Ehitustööd läksid ladusalt, kive lõhuti põldudel ja veeti kohale hobusevankritega. aastal valmis maja, samal aastal algas ka osaline värvlitöö. Vabrikus värviti kangaid, lõnga ja ülikonnariiet ning tööd jätkus vabrikus aastaringselt. Vabriku ümbrus oli kaunistatud roosiaiaga ja nende vahel jalutas uhkelt üks suursugune lind. Nimelt oli Sassil tanta (nii kutsusid kohalikud paksu naisterahvast; säärane olevat olnud Sassi abikaasa). Tantal oli imelik suur lind. See lind oli veel 1943. aastal alles. Selle hääl oli Leisi aleviku tunnushääl. Lind ikka karjus – vauu! vauu! Esimese maailmasõja ajal küüditati Aleksander Sass Siberisse. Kuid Sass oli visa mees. Peale sõja lõppu tuli Sass kodumaale tagasi ja 1918. aastal hakkas ta oma laostatud tööstusettevõtet uuesti üles ehitama. 1950. aastal ehitati vabrik ümber puidutöökojaks. Seal valmistati puidust uksi, aknaraame, kirste ja lihtsat mööblit. Maja on üle elanud ka kaks põlengut- esimese 1922. aastal ja teise 1951. aastal, kuid mõlemal korral on visad saarlased maja uuesti üles ehitanud.
1998. aastal ostis puidutööstuse pärijatelt ära ettevõtlik Leisi noormees Aadu Grepp. Koos oma toimeka ja tööka isa Tõnu Grepi abi ja hüva nõuga ehitati maja ümber söögikohaks. Meeldivate kohtumisteni Sassimajas!
