15/10/2025
Peegeldus tehtule. Küsimused ja vastused.
🌳Kuidas sündis mõte hakata oma koduaias kontserte korraldama?
10 aastat tagasi ei olnud Kiilis erilist kultuurielu, pigem oli vaikelu. Käisime sõpradega kontserdil Hansaplantis, siis hakkas endal peaks tiksuma mõte, et miks ka mitte Kangrusse tulevikus kultuuri tuua, Muide, eriline luksus on ju seda oma tagaaias teha!
🙍♂️Kas mäletad esimest kontserti – kes esines, kuidas publik reageeris?
Esimene oli Bonzo, kohatsin teda Kiili kevadlaadal ja südame põksudes astusin ligi ning kutsusin esinema. No sain kohe ka selle õnneliku jah vastuse. Huvitaval kombel oli kontserdi vastu kohe huvi suur, nii et piletimüugi lõpetasime varakult enne konterdipäeva, ei julgenud palju pileteid müüa, kuna raske oli kuidagi elad mõttega, et sinu aeda mahuks üle 90 inimese (tavaliselt käib külas ju 4,5 aga mitte rohkem kui10 sõpra). Aga meile üllatuseks jäi ruumi ülegi, edaspidi olime julgemad.
🙋♀️Kuidas naabrid reageerisid, kas nad olid pigem toetavad või kartsid vahel, et muusika on liiga vali?
Naabritega oli ja on kõik hästi, kes tuli kohale, kes kutsus külalisi ja istus oma terassil ning nautis. Pigem on rohkem selline äge kogukonnaüritus kui kodurahu häiriv tegevus.
🎤Karukella tänaval on esinenud palju tuntud Eesti muusikuid – kuidas sa neid siia kutsusid, kas algul tuldi kohe hea meelega?
Pärast esimesi katsetusi, kus ühel konterdil oli ka ainult paarkümmend kuulajat hakkasid asjad kuidagi veerema – kontaktid ja tingimuste läbirääkimine läbi manageride, siis vajaliku tehnika hankimine ja kõige lõpuks rider ehk siis nimekiri mida esinejatele vaja organiseerida, et meil meie juures mugav olemine oleks.
🎉30 kontserti on peetud – milline neist jäi sulle endale kõige eredamalt meelde? Kindlasti jäi meelde ( ja praegugi sellele mõeldes tõusevad ihukarvad püsti) kui mõtlen Rein Rannapi ja Maarja konterdile. Suur ja sügav kolmainsus - Rannap, meie terassi kask ning Maarja hääl sinna juurde. Sõnadega on raske kirjeldada, seda peab ise tundma.
🙃Kindlasti huvitab lugejat ka mõni naljakas seik, äpardus, või eriti äge õnnestumine?
Päris suuri äpardusi ei ole olnud aga mõned seigad ajavad siiani muigama. Nimesi ei nimeta aga korra enne konterdi algust oli hoov rahvast täis aga esineja magas meie elutoa diivanil reisiväsimust välja. Otse reisilt, poissmeestepeolt, väsinud, külmetanud, ilma hääleta. Rahvast tuli aga juurde, siis oli korra kerge paanikahetk. Uudo Sepp oli ka tulnud emaga konterti kuulama, juba mõtlesin, et eks siis kutsun tema lavale. Kui esineja äratasin ja seda varianti pakkusin, siis ta ehmatas ning võttis ennast kokku ja andis väga ägeda kotserdi, head muuusikat, mõnusat huumorit ja naeru kõlas üle Kangru. Teine seik oli see kui väga popp muusik põgenes noorte fännide eest pärast kontserti meie elutuppa ja palus kardinad ette panna ja mitte kedagi sisse lubada.
Kõige suurem õnnestumine oli vast nn kastist välja mõtlemise ehk sii Ooperigala korraldamine, omamoodi suur risk ja samas lõpptulemusena suur õnnestumine. Kuidas sa seda siis ei tee kui ooperisolist elab sinu kõrvaltänavas!
👏Kuidas oli publikumenu alguses ja kuidas külastajate arv ajas muutus?
Ajas väga ei ole muutunud, eks esimesel aastal oldi natuke arglikumad aga iga konterdiga läks lihtsamaks. Algus oli selline õhinapõhine, meist oldi kuuldud, meid oldi nähtud ja sõpradele infot jagatud. Iga korraga läks lihtsamaks, aga alati sõltub kuulajate arv ikka artistist endast.
Meil on väike koht ja suurele staarile pääsetakse päris lähedale, kui hästi läheb saad autogrammi, kui veel paremini, siis saad koos pildi ka teha. Mis saab veel parem olla?
👌Milline on olnud kümne aasta jooksul suurim muutus kontsertide korraldamisel üldse?
Alguses oli ikka raske, hüppasime piltlikult kogu perega pea ees vette. Ilma et teaksime milline see põhi vee all on. Mida kontsert edasi, seda lihtsamalt ja libedamalt läks, igalühel on oma kindel roll ning tööjaotus on paigas, naabritele olen ka lõputult tänulik, alati kui abi vaja on, siis seda ka saame.
🫶 Mis sind motiveeris iga suvi asja taas ette võtma?
Nagu ma juba mainisin, alustasime õhinapõhiselt, 5 aasta pärast hakkas tunduma, et aitab küll, korraldamine hakkas juba pisut rutiiniks muutuma aga naabrid ja teised külanaised veensid meid ümber, tegid armsa albumi toimunud kontertidest ja toredad soovid sinna juurde, et ikka jätkasime.
💈Miks just nüüd otsustasid, et kümnes hooaeg jääb viimaseks?
See on kuidagi ilus verstapost, 10 aasat on p**k aeg ja võibolla ka see, et korraldamine ei tohi rutiiniks muutuda, see ei ole meie jaoks äri, iga esineja on hoolega valitud ja endale meelepärane ning eriline. Peaagu on Eesti artistidel ring peal, samas kõik ei ole meie laval käinud...
😇Kas tunned pigem kurbust, et asi läbi saab, või uhkust, et nii palju on tehtud?
Pigem olen õnnelik, kurb kindlasti ei ole aega olla, muud toimetused tulevad peale, ega me niisama istuma pole jäänud.
🤓Mida see 10 aastat sulle isiklikult õpetas või andis? Väga huvitav kogemus, ühelt poolt õppisin palju korraldusliku poole pealt – alates läbirääkimistest, tehnika rentimisest kuni Eesti Autorite Ühingule kontserdi aruande esitamiseni, teiselt poolt vahetu suhtlus artistidega oma elutos, see on tõesti eriline ja kordumatu kogemus.
😍Kas võib juhtuda, et erandkorras tuleb veel mõni üksik kontsert?
Ma ei ütleks, et erandkorras, nagu ma viimase kontserdi lõpus juba mainisin, et võime tulevikus ülllatada, siis kui enda jaoks uue pärli avastame või siis lihtsal aeg on õige. Never say never !
Meil on Facebookis 1600 jälgijat, kui tunne küps , küll te meist veel kuulete!
Aga oleme kogu perega siiralt tänulikud kõikidele sõpradele, naabritele, kogukonnale ja kaugematelegi, et koos meiega seda teed käisite ja selle väikese ime aitasite teoks teha!
Merje
