14/09/2026
KULTUURIKEERIS, ÖÖRAHU JA MEIE NAABRID
Meie viimase sündmuse cover-foto alla jäeti selline kommentaar:
Heldi Jano:�„Kultuurikeeris, kas te võiksite oma lärmavad kliendid hoida vähemalt majas sees. Ei ole esimene kord kui öörahu on häiritud??? Keila linn ???“
Aitäh, Heldi, tagasiside eest!
Oleksime võinud sellele lihtsalt kommentaari all vastata, aga tegelikult puudutab see teema palju laiemalt nii Kultuurikeerist, meie külalisi kui ka meie ümber elavaid inimesi.
Seetõttu vastame seekord avalikult oma seinal.
Aitäh, Heldi, tagasiside eest!
Kõigepealt küsiksin, millises majas Te elate? Küsin seda täiesti siira huviga, sest oleme just viimaste ürituste ajal pööranud väga palju tähelepanu sellele, kuidas Kultuurikeerise tegevus ümbruskonnas tegelikult kostub.
Meile on varem tulnud korduvaid kaebusi ka Mäe 3 majast, kus on väidetud, et Kultuurikeerise muusika ja eelkõige bass tungib korterisse ning segab öösel magamist.
Seetõttu ei ole me neid kaebusi lihtsalt kõrvale jätnud ega eeldanud, et küllap keegi niisama kurdab.
Viimase RAVE IN THE DAYLIGHT sündmuse ajal käisin ise korduvalt erinevatel kellaaegadel Kultuurikeerisest eemal ja ümberkaudsete majade juures, sealhulgas Mäe 3 ümbruses.
Käisin väljas nii enne kaebuse saabumist, kaebuse ajal kui ka hiljem. Kuulasin, mõõtsin , salvestasin, filmisin ja dokumenteerisin olukorda just selleks, et saada võimalikult objektiivselt aru, kas korduvatel kaebustel on alust ja kas meie tegevus tõepoolest häirib ümbruskonna elanike öörahu.
Minu enda vaatluste põhjal ei tuvastanud ma olukorda, kus Kultuurikeerisest kostev muusika oleks Mäe 3 juures olnud sellisel tasemel, nagu meile kaebustes on kirjeldatud.
Mäe 3 on uus maja ning vähemalt väliselt vaadates tänapäevaste akende ja konstruktsioonidega. Maja juures ringi liikudes oli minu hinnangul Kultuurikeerise muusika väga nõrgalt või üldse mitte tajutav.
Samas märkasin üht huvitavat asja – paljudel korteritel olid öösel aknad avatud.
Siin tulebki mängu natuke ka inimeste erinev arusaam. Minu enda loogika on väga lihtne: kui elan linnas ja väljast tuleb heli, mis mind magades häirib, siis esimese asjana sulgen akna.
See ei tähenda loomulikult, et avatud aken annaks kellelegi õiguse öörahu rikkuda. Ei anna.
Aga see mõjutab paratamatult seda, kui palju tavalist linnakeskkonna heli korterisse jõuab.
Ja just „tavaline linnakeskkonna heli“ on asi, mida ma neil öistel jalutuskäikudel päris palju jälgisin.
Kui öösel Keilas ringi liikuda ja päriselt kuulata, siis linn ei ole vaikne.
Ühel hetkel on Kultuurikeerise sisehoovist kuulda suitsetajate omavahelist juttu või kellegi valjemat naeru.
Mõni hetk hiljem põrgatavad noormehed Grossi poe parklas korvpalli.
Kuskil kuulatakse autos muusikat.
Kuskil vajutab keegi autole korralikult gaasi või laseb rehvidel asfaldil viliseda.
Kuskil sõidab plärisev mopeed.
Keegi lööb kõvasti autoukse kinni.
Kuskil hüüab keegi aknast või rõdult.
Keegi annab autosignaali.
Mõnel rõdul tehakse suitsu ja räägitakse juttu.
Mõnest avatud korteriaknast kostab muusika.
Need kõik on helid, mida ma ise öösel naabruskonnas liikudes kuulsin.
Keilas elab üle 10 000 inimese ja need inimesed on kõik erinevad.
Üks tahab kell 23 juba täielikus vaikuses magada.
Teine tuleb alles töölt.
Kolmas kuulab autos muusikat.
Neljas teeb rõdul suitsu ja räägib sõbraga.
Viies tantsib Kultuurikeerises.
Kuues sõidab mopeediga.
Seitsmes naerab natuke kõvemini kui tema kõrval olev inimene.
Kaheksas mängib korvpalli.
Selline on linn ja Keila on LINN.
Ja minu arvates peabki linn olema mitmekesine – tegelikult võiks Keila olla veelgi mitmekesisem ja elavam.
See ei tähenda loomulikult, et linnas võib öörahu ajal teha kõike, mida hing ihkab.
Selleks ongi meil seadused ja avaliku korra reeglid ning Kultuurikeeris peab nendega arvestama.
Ja me arvestamegi.
Oleme teinud Piiri 7a hoone ümbruses mürataseme kontrollmõõtmisi, et saada aru, kui palju meie tegevusest tegelikult väljapoole hoonet kostub.
Oleme teinud mõõtmisi ka Mäe 3 maja juures.
Meie enda kontrollmõõtmistel ei ole me saanud tulemusi, mis kinnitaksid meile esitatud kirjeldusi väga tugevast Kultuurikeerisest pärinevast mürast või bassist.
Samas ei pretendeeri ma sellega ametliku ekspertiisi tegemisele. Kui kunagi tekib vajadus ametliku mürahinnangu järele, tuleb see loomulikult teha vastava metoodika ja nõuete järgi.
Meie eesmärk ei ole tõestada, et ükski inimene ei saa mitte kunagi Kultuurikeerist kuulda.
Kindlasti saab.
Küsimus on selles, mida on kuulda, kui tugevalt, kui kaua ja kas tegemist on reaalselt olulise ning korduva häiringuga.
Ühe teema tahaksin siin veel eraldi välja tuua.
Oleme öörahu puudutavate kaebustega seoses saanud kuulda ka väidet, et Kultuurikeeris rikub öörahu „pidevalt ja süstemaatiliselt“.
Selle väitega ei saa ma nõustuda.
📅 14. septembri 2026 seisuga on möödunud 257 päeva ning Kultuurikeerises on selle aja jooksul toimunud kokku 6 öise programmiga sündmust.
Kuus õhtut 257 päeva jooksul.
See tähendab, et 251 päeval selle aasta esimesest 257 päevast ei ole Kultuurikeerises öist programmi toimunud.
Sellise sageduse juures on minu jaoks väga keeruline nimetada Kultuurikeerise öist tegevust „pidevaks ja süstemaatiliseks“.
Me ei ole ööklubi, mis tegutseb igal reedel ja laupäeval või mitu korda nädalas.
Kultuurikeeris on kultuuri- ja kogukonnakeskus, kus toimub väga erinevaid sündmusi – lasteetendustest, laatadest ja mälumängudest kuni kontsertide ning üksikute öise programmiga sündmusteni.
Jah, nende kuue öise sündmuse puhul peame meie omalt poolt tegema kõik mõistliku, et arvestada inimestega, kes samal ajal ümberkaudsetes majades magavad.
Seda vastutust me ei eita.
Aga samamoodi soovin, et Kultuurikeerise tegevusest rääkides jääksid proportsioonid paika.
6 öise programmiga sündmust 257 päeva jooksul ei ole minu hinnangul pidev öine tegevus.
Ja siit jõuamegi Heldi kommentaaris mainitud klientideni.
Jah – Kultuurikeerise sisehoovis käivad inimesed suitsetamas.
Ja jah – inimesed räägivad seal omavahel.
Meie meeskond käib ürituste ajal regulaarselt nii sisehoovis kui ka hoonest väljas ning kui seltskond muutub liiga valjuks, palume alati inimestel vaiksemalt võtta ja tuletame meelde, et meie ümber asuvad elumajad.
Teeme seda regulaarselt.
Aga inimesed on inimesed.
Seekord oli meie külaliste seas ka kohalikke punkareid. 😄 Ja kes punkareid tunneb, see teab, et neid päris hääletu režiimi peale lülitada ei ole just kõige lihtsam ülesanne.
Kui meie meeskonnaliige on kõrval ja ütleb, et võtame nüüd natuke vaiksemalt, siis võetaksegi.
Aga kümme minutit hiljem räägib keegi jälle mõne hea loo, emotsioon läheb üles ja kostab üks korralik naer üle naabruskonna.
Siis lähed uuesti ja ütled:
„Sõbrad, natuke vaiksemalt.“
Ja mõne aja pärast kordub sama asi.
Ma saan paluda inimesel vaiksemalt rääkida.
Ma saan paluda seltskonnal oma hääletooni jälgida.
Ma saan paluda inimestel teistega arvestada.
Aga päris sellist reeglit on keeruline kehtestada, et:
„Palun ärge pärast südaööd nii kõvasti naerge.“ 😄
Inimesed väljendavad emotsioone erinevalt.
Mõni inimene naerab vaikselt, teine laseb kogu rõõmu endast välja nii, et seda kuuleb kaugemale.
See ei tähenda, et me probleemile käega lööksime.
Vastupidi – just sellepärast meie meeskond hoovis regulaarselt käibki.
Meie külalised on valdavalt väga mõistlikud ja intelligentsed inimesed ning üldjuhul piisab täiesti tavalisest meeldetuletusest.
Loomulikult leidub vahel ka erandeid – täpselt nagu igas teises kohas, kus käib palju erinevaid inimesi.
Oleme suhelnud ka erinevate Mäe tänava ja Paldiski maantee elanikega, et saada aru, kuidas nemad olukorda tajuvad.
Ka sealt tulevad väga erinevad vastused.
Üks ütleb, et vahel on midagi vaikselt kuulda.
Teine ütleb, et tema ei kuule midagi.
Ja ka siin tuleb mängu see, et inimesed on erinevad nii oma iseloomu, tundlikkuse kui ka füüsilise kuulmise poolest.
Üks magab nagu nott, teine ärkab väga väikese heli peale. Üks paneb linnamüra tähele, teine ei registreeri seda üldse.
See kõik ei tähenda, et kellegi häiritust peaks naeruvääristama või eirama.
Kui inimene ütleb, et miski teda häirib, siis tasub seda kontrollida.
Täpselt sellepärast ma RAVE'i ajal öösel korduvalt naabruskonnas ringi jalutasingi.
Meile on Mäe 3 majast tulnud korduvalt kaebusi Inga Pintsel Paadi poolt või temaga seotud pöördumistena erinevate kanalite kaudu – kinnisvara haldaja, politsei, linnavalitsuse või korteriühistu kaudu.
Minu jaoks on selle juures olnud kõige kummalisem see, et murega ei ole pöördutud otse Kultuurikeerise poole.
Kui Kultuurikeerise tegevus inimest päriselt häirib, siis meie uks, Facebook ja kontaktid on olemas ning kõige lihtsam oleks meile kohe teada anda:
„Praegu on kell nii palju ja minu korterisse kostab selline heli.“
Siis saame samal hetkel välja minna, kontrollida, kust heli tuleb, kuulata olukorda ning vajadusel kohe midagi muuta.
See oleks palju konstruktiivsem kui olukord, kus info jõuab meieni hiljem läbi kolmandate isikute.
Mõistan ka seda, et kui inimene on varem elanud rahulikumas Lõuna-Keila piirkonnas ning kolib nüüd päris kesklinna, võib helikeskkond olla teistsugune.
Mäe 3 asub keset linna ning siin toimub paratamatult rohkem inimtegevust.
See ei võta kelleltki õigust öörahule.
Aga linnakeskkond ja täielik vaikus ei ole päris üks ja sama asi.
Panen kommentaaridesse ka ühe enda tehtud video samast ööst.
Seal tegeleb üks noormees hilisel ajal spordiga ja harjutab korvpalli põrgatamist.
Kas ma peaksin minema talle ütlema:
„Vabandust, kas saaksid palli natuke vaiksemalt põrgatada?“ 😄
Ilmselt mitte.
Täpselt samamoodi ei saa Kultuurikeeris vastutada Grossi poe parklas toimuva, mööduvate autode, mopeedide, tänaval hüüdvate inimeste, autos mängiva muusika või kogu ülejäänud Keila öise helipildi eest.
Me saame vastutada selle eest, mis toimub meie majas ja meie hoovis.
Ja seda vastutust me võtame.
Hoiame ürituste ajal uksi kinni, jälgime hoovis toimuvat, käime ümbruskonda kontrollimas, palume klientidel vaiksemalt rääkida, teeme kontrollmõõtmisi, dokumenteerime olukorda ning reageerime tagasisidele.
Me ei ole huvitatud sellest, et Kultuurikeeris oleks koht, mille pärast ümberkaudsed inimesed öösiti magada ei saa.
Samas ei taha me ka jõuda olukorda, kus iga linnas kostuv naer, auto, bassiheli, pallipõrgatus või inimhääl pannakse automaatselt Kultuurikeerise arvele.
Keila on linn.
Linn areneb, kasvab ja muutub järjest mitmekesisemaks.
Siin elavad inimesed.
Siin tegutsevad ettevõtted.
Siin toimub kultuur.
Siin tehakse sporti.
Siin käiakse väljas.
Siin tantsitakse.
Siin naerdakse.
Siin lauldakse.
Ja loomulikult siin ka magatakse.
Kõik need asjad peavad suutma ühes linnas koos eksisteerida.
Kultuurikeeris annab omalt poolt jätkuvalt parima, et saaksime tegutseda nii, et arvestame oma naabritega ning ei tekitaks põhjendamatuid häiringuid.
Ja kui meie sisehoovis läheb kellegi jutt või naer öötundidel liiga valjuks, siis läheme ka edaspidi välja ja ütleme:
„Sõbrad, võtame natuke vaiksemalt.“
Heldi – aitäh veel kord, et sellest märku andsite.
Palun andke ka teada, millises majas Te elate. See aitab meil järgmisel öise programmiga sündmusel just selles suunas eraldi kontrollkäigu teha ja kuulata, kuidas Kultuurikeerise tegevus sinna tegelikult kostub.
Meie poolt läheb klientidele samuti järjekordne sõbralik meeldetuletus:
suitsu võib teha, juttu võib rääkida ja naerda võib ka – aga öötundidel proovime seda kõike teha natuke vaiksema häälega. 🙂
Ja lõpetuseks soovime Kultuurikeerise poolt kõigile Keila inimestele – nii neile, kes soovivad õhtul rahulikult magada, kui ka neile, kes tahavad vahel natuke kauem tantsida:
❤️ ÕNNE, EDU JA ARMASTUST! ❤️
Hoiame üksteist, arvestame üksteisega ja teeme koos Keilast linna, kus on hea elada, magada, tegutseda, kultuuri teha ja vahel ka natuke pidutseda.
fännid Keila linn
